Treeningud aprillis 2020

IMG_20200404_184311

Märts justkui lõppes positiivsel noodil, aga siiski mitte päris. Kuni 31.03 kella 17:30ni isegi tundus, et elu hakkab vaikselt jälle rööpasse saama, noh niipalju kui selles uues imelikus olukorras võimalik, aga siis tuli järgmine pommuudis, mis niitis jälle jalust ja isegi hullemini kui varasemad. Kusjuures ma esimesed 2 päeva võtsin suht coolilt. Ise ka imestasin, et WHAT.. ma suudan SELLISE asja peale täiesti rahulikuks jääda? Aga tegelikult selgus, et mul on pikemad juhtmed, kui ma arvasin, ja kõik jõudis mulle kohale ca 03.04. Siis oli tahe pidevalt trenni teha, aga samas ma ei suutnud üldse. Keset treeninguid oli ikka mingeid murdumisi, kus lihtsalt kükitasin ja nutsin, aga täiega tahtsin end liigutada, et mõtted oleks mujal. Hetkel oli tegu ikka väga elumuutva sündmusega.

Mu klounilik look muutus veel täiuslikumaks, kui leidsin ühe 6-7 aastat vana roosa jaki, mille paksus ja kergus olid täpselt parajad. Ühtlasi vihkasin end veits selle eest, et mul on ainult 1 pikkade varrukatega trennisärk ja see on… ORANŽ! Te ei kujuta ette, k u i raske füüsiliselt on end riietada roosasse ja oranži, kui hinges on suur must auk. Ärge laske naeratusel end eksitada..

Treeningute poolest on aprill ühest küljest stabiilsem kui märts, st mingeid selliseid erinevaid etappe pole, mis tekitaks tunde, et see kuu kestis aasta aega, aga samas oli see aprill üsna huvitav. Isegi võiks öelda, et imelik 😀 Ma ei mäleta, millal mu trennielu nii mitmekülgne, aga samas süsteemne viimati oli. Ja iroonilisel kombel just perioodil, mil ei olnud erilist varianti kodust välja saada.

IMG_20200412_174443
Mingihetk ma avastasin, et Eesti Pagari logo saab sissepoole peita 😀

Aga hakkaks siis kuskilt otsast arutama. Joostud sai suht palju. Mitte nagu PALJU, aga minu enda kohta suhteliselt palju. Kui ma nüüd erinevad keskkonnad kokku võtan ja arvutan, siis puhtalt joostud sai 79,4 km. Kuu esimeses pooles oli pigem 3 jooksu nädalas, kuu teises pooles 4 jooksu nädalas. Kuu lõpus läks midagi nässu ja 26.04 tuli kallale mingi “vana hea” jalavalu, mida viimati kogesin korralikult eelmise aasta maijooksul. Ma olin väga nördinud, sest ma olin just kohanenud oma õuejooksude rutiiniga ja TAHTSIN jooksmas käia. Mulle on see alustamine alati üks rist ja viletsus. Ma olen püsimatu ja tahaks kohe kiiresti ja kaugele. Noh, nagu ikka. Ja ma olin just ca kuu aega seda rutiini harjutanud ja ma tundsin end mugavalt. Jaksu oli, ajad paranesid, VO2MAX ronis ka ülespoole.. Ja siis BOOM.

Jooksude vahele sättisin erinevaid NETFITi trenne. Tegelikult on see superhea võimalus, sest nime ja kirjelduse põhjal oli mul siiani paljudest trennidest ikka jumala teine mulje. Ja oma praeguses state of mindis paistab mulle pigem sobivat variant, kus keegi ekraanil kaasa teeb ja ergutab. Ajaloos on mul olnud ka vastupidist. Et ma tahan omas tempos, võimalik, et üldse tunde järgi toimetada. Praegu tõesti on see NETFIT olnud tõeline abimees.

IMG_20200418_172914Kui õigesti mäletan, siis see oli Studio X eXperience Miko Lilleoruga ja it killed! See oli NII HULL! Praeguseks, mai keskpaigaks, kui ma seda kirjutan, olen seda sama trenni jõudnud teha veel 2x ja praegu see üks mu lemmikuid üldse. Aga siis …UUUH!

Muide, kuni 26.04 ma pigem eelistasin neid “raskeid” ja intensiivsemaid trenne nagu Studio X omad, ka Body Combat jms, aga oma valutava jalaga uudistasin Body Balance’it näiteks ja mega üllataval kombel need rahulikud venitused pühkisid selle valu nagu peoga. Tegelikult kuna see on üsna tõenäoline, et mul ongi mingi lihas kuskil sääres vaja “järgi aidata”, siis on ka päris loogiline, et valu venituse peale paremaks läheb ja ühtlasi veits kinnitab seda teooriat.

Kogu kuu jooksul katsetasin 10 NETFITi trenni, osad võisid tegelikult korduda (selle 10 hulgas siis) ja tõesti hetkel see lahendus sobib mulle superhästi 🙂

Lisaks sellele NETFITindusele olen ka võimalikult palju jalutada üritanud. Ma tegelikult ei tea, kui palju on normaalne kuus samme üldse teha, aga alates aprilli teisest nädalast sai kella kandes tehtud 154 287 sammu. Ma ei kanna kella koguaeg, seega p ä r i s e l t on neid rohkem. Aga ma üritasin igal võimalikul hetkel õues jalutamas käia. Kuna tööd oli v ä g a palju, siis kahjuks ei saanud igal lõunapausil 15 min kõndi teha, aga proovisin vähemalt peale töödki. Ja nädalavahetustel muidugi 🙂 Ehk siis igal võimalikul hetkel olen üritanud end välja vedada ja nagu piltidelt näha, siis ilmad ja temperatuurid on ikka üsna erinevad olnud 😀 Kõige paksem talveparka vs kerge pusa.

Kuna sel ajal polnud veel täpselt teada, millised jooksuvõistlused toimuvad, okei praegugi pole, siis ma ikkagi jooksin selles vaimus, et kui mulle huvi pakkuvad võistlused kasvõi mingi ime läbi toimuvad, siis mina olen valmis 🙂 Ja kui ei toimu, siis järgmine aasta olen äkki enesekindlam ja julgem oma plaane ja eesmärke tehes 🙂

IMG_20200418_164239
Vahepeal tuli NOCCOl ka uus maitse välja muidugi proovisin selle ära. Ma ei oskagi täpselt öelda, kuhu paigutada. Kuhugi kõrgemale. Pole kleepivmagus, maitseb üsna sarnaselt Sprite’iga.

Treeningud märtsis 2020

IMG_20200326_175419

Trenni ja kõige muu mõttes algas märts minu jaoks täpselt samamoodi, nagu oli möödunud veebruar. Mingi loogilise kulgemise ja progressi rütmis. My Fitnessi jõudsin täpselt kolm korda. Plaanis oli enne puhkust jõuda lindile nii palju kordi kui võimalik ja puhkuse ajal siis palju jala liikuda ja ehk ka reisil joosta. Well.. Lõpuks ma isegi ei ole kindel, kas oli mõni eluvaldkond, kus kõik ei läinud pekki. Tulenevalt terviseseisundist ja ja ootamatust elukorralduse muutusest jaguneb trennide mõttes see kuu kolmeks: normaalne jamaeelne aeg, paus ehk tühjus ehk vaakum ehk must auk ja normaliseerumise aeg. Aga kõigest siis järgemööda 🙂

Esimene osa ehk siis see nn normaalne aeg. Ma jõudsin My Fitnessi, nagu öeldud, kolm korda. Tervise mõttes oli see viimanegi kord juba tsipa kahtlane, aga 1) ma teadsin, et ma pean ikka võimalikult palju võimalust kasutama enne arvatavat puhkuse algust, 2) ma lootsin, et see mõjub hoopis hästi. Jooksmiseaegne enesetunne ka paranes ja tundsin end joostes järjest mugavamalt. Olin valmis kuu teises pooles lisama kavasse ka 1x nädalas õuejooksu.

IMG_20200302_172050
Viimane jooks My Fitnessis. Ma küll ei tundnud end väga hästi, aga surusin kõik alla ja surusin end edasi.

Teine osa ehk must auk. Veits, ca nädal enne eriolukorra väljakuulutamist kukkus KÕIK kokku mu jaoks. Kõik, mis oli pikka või lühikest aega vindunud, sai korraga kokku, nii minu sees kui ka maailmas mu ümber ja BOOM. Ma olin põhimõtteliselt jalust niidetud. Ma seda siin ei lahkaks liiga pikalt. Koroonas ma endateada pole olnud, aga see viirus üleüldiselt muutis mingeid muid nüansse elus (nagu ilmselt peaaegu kõigi maailma inimeste eludeski) ja kogu see jama hakkas tunda andma mu füüsilises tervises. Paar nädalat ei teinud ma väga midagi, mingist hetkest soovitas arst üritada lisada oma päevakavasse kerget kardiot, et taastumine oleks kiirem ja organism tugevam.

IMG_20200325_180021
Hästi glamuurne mina oma esimesel plaanipärasel jooksul õues see aasta. See kõik tuli nii ootamatult, et mul polnud (pole siiani) normaalset varustust ja nii ma näen välja üsna kloun 😀 Mütsi polnud sobivat, keerasin kokku mingi iidvana Eesti Pagari puffi (ma alles kuu aega hiljem taipasin, et selle logo saab ju sisse keerata.,) ja vähemalt 2 numbrit suur vest 😀 

Kolmas osa, ehk jälle vaikselt elule ärkamine. Niipea kui keha ja ilm lubasid, hakkasin käima väljas. Kõndimas siis. Siin pole väga kuhugi minna, aga kõik, mis saada oli, seda proovisin kasutada. Ühel päeval oli tunne kuidagi eriti hea ja hakkasin jooksma. See oli päris hea! Ma olin läinud kõndima. Mul oli paks jope ja mingid vanad lollakad tossud. Mul hakkas mega MEGA palav ja jalad hakkasid surema, aga ma jooksin 2,3 km. Ja see oli super 🙂

IMG_20200329_183319
Olin pisut elevil mingi NETFITi trenni pärast 🙂 alguses ma ei märkinud neid kuhugi üles kahjuks.

See võis olla kuskil märtsi viimasel nädalal tegelikult.. üsna lõpus ikka.. Aga mu tervis hakkas peale seda hoogsalt paranema. Ma otsisin välja My Fitnessi NETFITi keskkonnast Zumba trenni, muidu ma sellistes trennides ei käi, ja tegin seda. Ja siis mingipäev läksin täitsa sihilikult jooksma 🙂 Ja jooksin 6 km 🙂 Ja NETFITis scrollisin ka ringi ja see hakkas mulle huvi pakkuma, kuigi ma pole AMMU kodus treeninud ja see tundus suht imelik 🙂 Kuu viimastel päevadel jooksin veel paar korda, vist 4 jooksu oli kokku seal märtsi lõpus. And they felt good 🙂

 

Treeningud jaanuar – veebruar 2020

IMG_20200116_163616

See aasta on olnud selline omapärane. Oma postitustega olen ka täiesti reelt maas. Katsuks siis kuidagi järjele saada. Kuna jaanuaris ja veebruaris oli veel elu teistsugune, ei pruugi ma enam PÄRIS täpselt mäletada oma tundeid ja mõtteid, aga ehk midagi saab meenutatud. Ja ma soovin siin jagada oma pilte ka 😀

IMG_20200127_164127
Kuna Ülemiste My Fitness on nagu VÄGA VÄGA ülerahvastatud asutus, siis kasutasin iga võimalust, kui sai endast peegliendli teha 😀 Vetsus oli hästi risky, sest vetsud olid alati täis ja keegi võis välja tulla. UPS noh.. 😀 

Käisin My Fitnessis ja tegin ettevalmistusi oma algavaks suurte plaanidega jooksuhooajaks. Ma tahtsin praegu vaadata My Fitnessi lehelt jaanuari ja veebruari treeningute arvusid, aga midagi on seal tuksis, kuu summaryt ei näita ja pean kokku lugema ise kuupäevade kaupa. Ehk suudan nii palju loendada 😀

Jaanuar algas rahulikult. Ma tegin eesmärgi käia 2-3 x nädalas. Alustasin 06.01 ja vahemikus 06.01 – 27.01 oli kokku 7 külastust (kui õigesti lugesin). Peamine rõhk oli lindil jooksusammu harjutamine jälle. Mäletan, et alustasin intervallidega. Kõnd-jooks-kõnd-jooks. Alguses oli kõndi rohkem. Ei tahtnud end kohe kinni tõmmata.

IMG_20200109_171912
Üks mu aasta kõige esimesi lindijookse üldse. Tempost-ajast-distantsist näha, et kõndi oli siis veel kõvasti rohkem kui jooksu.

Veeburar. Vahemikus 03.02 – 27.02 oli treeninguid My Fitnessis 9. Endiselt see kõnd-jooks-kõnd, aga kuu lõpuks oli kindlasti jooksu osa juba suurem kui kõnni osa. Lindi mõõturi jälgi sai alati läbitud 5-7 km. Nende lintide kogemuse põhjal varasematest aegadest, oleks see päris maa peal natuke rohkem, aga see ei loe. Lindil joostes lähtun lindi andmetest 🙂

Veebruaris paar korda käisin (elus esimest korda!) trennis saatjaga 😀 iseenesestmõistetavalt olid pildid (fotod) hoopis teistsugused. Seisval pildil muide on see vari, mitte higilaik. Ja üldse see särk oli veebruaris mu kõige lemmikum trennisärk.

IMG_20200224_123413

Üks veebruari lõpu jooksudest. Kõndi jagus ikka sisse, aga võrreldes aasta algusega ikka mingi edasiminek 🙂 Muide mul pole siiani õrna aimu, mida tähistab seal ekraanil see MOVEs…

Jaanuar ja veebruar siis üsna rahulikud, aasta alguses ju andsin endale lubaduse, et ei suru end takka. Samal ajal aga tahtsin tasakesi valmistuma hakata jooksudeks. Ma jõutreeningut tegin väga minimaalselt. Väga üksikud korrad. See saal tõesti oli ebameeldiv. LIIGA palju inimesi. Kui peab jooksulindi järjekorras seisma, siis ikka nõme küll, kõigest muust rääkimata. Isegi duši järjekorras pidin mingikord ootama.. Nagu what…

Ortodondivisiit koroonaajal

Mõnda aega tagasi kirjutasin siin sellest, et maailmas valitseva situatsiooni tõttu jääb mul ära ortodondivisiit ja pole õrna aimu, millal uuesti minna saab. Olgu siis öeldud, et eelmine kord jäi kuhugi veebruari algusesse. Plaanilist ravi hakati taastama 21.04 ja minu suureks rõõmuks kutsuti ka mind juba sama päeva hommikul vastuvõtule.

Selle käigu juures on nii palju nüansse, mis tegid selle teistsuguseks. Kogu see olukord, igas mõttes siis, aga ka see visiidi “ülesehitus” ja arengud ravis.Olukorrast igas mõttes näiteks vastuolulised “jee, ma saan kodust välja ja üksi olla (autosõidu aeg)” aga ka “okou.. ma pean kuhugi minema kodust välja… kahtlane (sest pole 1,5 kuud ju põhimõtteliselt kuskil käinud)”. Panin selga kleidi, mis oli mu lemmik umbes aasta eest, üle mitme nädala kõrva kõrvarõngad ja seadsin end rõõmsalt teele. Vahelduseks oli üksi päris hea olla (autos), aga see aeg läks kiirelt.

Kliinikusse jõudes panin jalga kilesussid nagu ikka ja pidin desinfitseerima ukse juures käed. Personal kandis ühekordset “kombekat” ja sel korral oli ka õel näo ees see “visiir”. Õde ulatas mulle ühekordse topsiku mingi vedelikuga, millega pidin suud 30 sekundit loputama ja seejärel võisin sisse minna. See oli natuke omapärane. Selline ulmefilmilik. Oled seal toolis pikali ja ümber toimetavad nende ühekordsete “kombekatega” ja näovisiiridega tegelased 😀 Igaks juhuks lisan, et see pole etteheide, lihtsalt see oli teistmoodi. Iga patsiendi vahele jätavad nad 30 minutit.

Ravi poolelt, üles pandi nüüd terasest traat. Teoreetiliselt on tegu viimase traadivahetusega üleval. Terasest traadi eripärad, nagu ma aru sain, on esiteks see, et see on võrreldes eelmistega tunduvalt tugevam (andis tunda küll..) ja teiseks seda saab painutada, mis on oluline viimistlusfaasis. Võiks öelda, et ülemistel siis sai käivitatud ravi lõpu algus, aga tegelikult jätkub endiselt töö ka keskkoha paikasaamisega. Kui enne oli nihe 3 mm, siis praegu ütleks silma järgi 2. Seega tegemist veel on. Ja peale seda ka alumine vaja veidi veel ette nihutada ja ülemine taha. Aga küll jõuab 🙂

Kergendus on suur, et arstidel nüüd toimetada lubatakse. Kuna need ligatuurid olid mul ikka väga kaua juba suus olnud, siis ma tõsiselt kartsin juba hambapesu, sest muretsesin, et need lähevad katki või tulevad üldse ära ja midagi ei ole nagu teha ka..

Enne-pärast pildid on veits feilid seekord, sest ma parkisin auto täpselt suunaga päikesesse ja selfietades oli mul ees telefoni vari 😀 Lisaks igasugused tunded seoses selle üle pika aja väljas käiguga.. Aga midagi ikka saab. Aa ja meiki ka pole midagi 😀 Ja kui ma ütlen mitte midagi, siis ma mõtlengi mitte midagi, mitte nagu need preilid, kelle jaoks null meiki tähendab “ainult” kulmuvärv ja ripsmevärv ja põsepuna jne. 0.

APPPPI see esimene pilt….. 😀

Kõik on pekkis

See postitus sai alustatud päris aprilli esimestel päevadel, aga kuna kõik oli nii pekkis (vaid mõne päeva jooksul juhtus nii palju elumuutvat ja halba), ei suutnud ma seda lõpetada ja mingihetk hakkasin hoopis kustutama siit detaile. Kuni jäi vaid pilt. Aga ma siiski nüüd otsustasin, et ma selle, mis siin on (pealkiri ja pilt), ikkagi avaldan, et jääks mu enda jaoks jälg.

Breketiravi koroonakriisi ajal

Natuke emotsioonipostitus.

Teema, mille peale ma alguses üldse ei tulnudki ja mis esialgu tundus suht tühine mure mõne muu aktuaalse kõrval, kuid mida enam ma süvenen, seda hullem see on ja seda kõrgemale mu pulss tõuseb. Põhimõtteliselt on tegu nagu sibulaga, millel on palju kihte üksteise all ja kui neid järjest harutama hakata, siis ajab ikka nutma küll.

Aga hakkaks siis harutama. Ajaloo talletamise huvides või nii. Vist eelmises postituses mainisin, et tulenevalt ravi hetkesammust ja sellest, et ma rämedalt ümardades pool märtsist pidin Eestist ära olema, pidi jääma kahe visiidi vahele umbes täpselt 2 kuud. Üldiselt on see ka suht maksimum, mis võib. Well.. vahepeal eriolukord stepped in ja mu niigi pikk vahe venib määramatult veel pikemaks 😦 ja mitte midagi pole teha ka 😦

Suhtlesin meilitsi ka ortodondiga. Tahtsin teada, milleks kõige hullemal juhul valmis olla ja kas saab ka ise midagi ära teha. No ega ikka ei saa küll 😦 Ja kui see vahe nüüd venibki kes teab kui pikaks, siis on reaalne oht, et need kummikesed, mis traati hammaste küljes hoiavad, kuluvad läbi, traat pääseb lahti, hambad hakkavad tagasi vajuma ja see igas (rahas, ajas, valutundides) kulukas ravi on küllaltki vastu taevast 😦 Ortodont ütles, et kuna ta terve, siis hea meelega tegeleks tervete patsientidega ka edasi, aga see on rangelt keelatud ja paraku erandeid teha ei saa. Selles mõttes temast on see vastutustundlik.

Pealiskaudsel vaatlusel jah pole tegu kõige hullema asjaga maailmas, aga nüüd jätkame siis seda sibula harutamist. Breketiravi hõlmab hammaste korrigeerimist põhimõtteliselt juurest alates. Selline edasi-tagasi loksumine täiskasvanu hammastel aga võib “edukalt” lõppeda loksuma jäämisega ja ebaloomulikult vara võibki hakata järjest hammastest ilma jääma. Ja vot see juba kindlasti pole mingi pealiskaudne tilulilu 😦

Ajad on veits sünged ja iga päev, kui enam-vähem hakkan olukorraga kohanema, ujub lagedale mingeid uusi nüansse, mille peale alguses üldse ei tulegi, aga mis pikas perspektiivis ikkagi päris palju probleeme võivad kaasa tuua..

Kõige ja kõigi huvides loodan väga, et see kõik laheneb võimalikult kiiresti ja elu hakkab loksuma tagasi normaalsesse rütmi 🙂

Tahtsin mingi hammastega naeratuse pildi teemakohaselt siia lõppu lisada, aga ma pole umbes 20 päeva eriti naeratanud ja mõtlesin, et polegi vaja lehvitada igaks juhuks nende hammaste ega breketitega.. las nad rahus olla ja püsigu terved… Et ikka natuke ilmestada, siis lisan mõtliku pildi kümnendast märtsist, kui meid kodukontorisse saadeti. Tunded olid segased ja ei olnud õrna aimugi, k u i suured muutused ü l i lühikese ajaga ees ootama hakkavad.. Ma poleks selle peale tulnudki, et pean hammaste pärast ka muretsema hakkama…

Igaks juhuks pean lisama siia, et ma räägin praeguses loos ühe konkreetse teemaga kaasnevatest probleemidest. Ma ei võrdle seda kellegi teise tervisega, töökaotusega ega mitte millegi muuga!

Jaanuar 2020

Liiga palju sellest kuust vist rääkida pole. Ma olen salvestanud mingi valiku pilte ja vähe on neis actionit. Ja see tegelikult pidigi nii olema. Lubasin endale, et võtan hoogu maha ja päriselt õpin lihtsalt olemist. Et ma ei tunne süümepiinu, kui pool päeva vahin mingeid ajaloosaateid Inglismaa lossidest või Egiptuse püramiididest. Well… seda peab veel harjutama. Jaanuari lõpuks naaatuke suutsin vabalt võtta, aga pinged teevad ikka oma töö. Aga see sissekanne on jaanuarist 🙂

Trenn. Mu selle kuu pildivalikus, umbes 15 pilti, oli 4 trenniselfiet 😀 Ilmselt tasuks neist üldse eraldi postitus teha, kus siis rääkida oma selle aasta strateegiatest lähemalt ja obviously jagada peegliendleid,mida nüüdseks kahe kuuga on kogunenud omajagu. Miks nad peaks lihtsalt telefoni mälukaardil igavlema forever?! Aga asjalikuma poole pealt, siis jah, üle poole aasta võis öelda, et hakkasin jälle regulaarselt treenima. Alguses muidugi koormus oli üsna olematu, aga lubasin ju end mitte nii palju piitsutada eraelus see aasta. Tõesti, ma pean eraldi postituse tegema 🙂

“Faust” Vanemuises. Mingil laupäeval käisime teatris. Vanemuises. Ammu olin tahtnud näha “Fausti”. Muidu oli okei, aga pisut pettusin Andres Mäharis. M e g a halb diktsioon. Värsivorm niigi ja siis see puterdamine sinna juurde tõmbasid natuke emotsiooni alla. Kahju! Aga muidu oli tore 🙂 Kunagi augustis või septembris pileteid ostes veidi muretsesin, et äkki teeolud on hirmsad, jaanuari keskpaigas võib kõike olla ja sõit ju päris pikk, aga õnneks see talv on suuremas osas olnud mulle väga sobiv 😀

Kino. Ikka kinos käisime ka. Perega käisime mingit multikat vaatamas. Nimi võis olla “Clara ja võludraakon” vms…

Hammastega naeratus. Nagu olen öelnud, siis autosõitudel ikka harjutan 😀

HIPS. Endiselt mu lemmik. Endiselt ma ei suuda lõpuni üksi süüa seda.

Ilm. Ilm oli pigem kevadine. Paar jahedat päeva oli ka. Lund minu mäletamist mööda ei sadanud.. Aga kuu lõpus hakkasid päevad juba pikemaks venima 🙂 Tore oli üle pika aja lõpetada tööpäev mitte päris kottpimeduses, vaid roosa taevariba paistel 🙂

Päike. Tõesti oli päikest ja see oli tore 🙂 Päevasteks sõitudeks tuli prillid isegi välja otsida ja see oli megarõõmustav 🙂

Telekas. Nagu ütlesin, siis proovisin peaasjalikult mitte midagi teha. Ja taasavastasin teleka.

Ma ei mäleta, mis tagamõte neil kahel peegliendlil oli, aga mulle tundus imelik lõpetada püramiidiga, seega kaks peegliendlit:

Jooksuplaanid 2020

See teema on mul kuidagi ootel, sest ühe jooksuga ma ei suud iseendaga kokkuleppele jõuda. Samas veebruar hakkab läbi saama ja see hooaeg läheneb, seega paneks ikkagi hetkemõtted kirja, tagantjärele on mul alati hea vaadata seda teadmatust tuleviku ees 🙂

Alustan nendest “klassikutest”/kindlatest.

23.05 Tallink Maijooks (7 km). Peaaegu sünnipäevajooks 🙂 Vabandust, aga tõesti rõve jooks. Ma isegi ei tea, mis seal kutsuvat ja positiivset on, aga millegipärast tõmbab nagu magnetiga ja mul on imelik mõelda, et ei läheks sinna. Eks see harjumus on kujunenud vast ca 20 aastaga, alguses muidugi lastejooksud. Reeglina on ilm alati jube, viimasel ajal pigem päike ja kuum ja seal majade vahel see on killer. Aga et kokku tõmmata heietust, siis no mu “üle võlli” eesmärk oleks alla 40 minuti, rahul olen alla 42 minuti. Enesetunde järgi oleks ka eelmine aasta teostatav olnud, teoreetiliselt ka esimeste kilomeetrite aja põhjal, aga vasak jalg vedas alt ja 2/3 jooksu käis läbi valu. Olles vestelnud mõne teadjama inimesega, võib olla tegu lihtlabaste lihastega. Automaatkastiga linnassõitjana parem jalg saab igapäevaselt teatud suundades liikumist, aga vasak mitte. Seda teooriat kinnitas ka asjaolu, et indeed mingeid liigutusi tehes paremal jalal oli näha lihaste liikumist kõvasti rohkem kui vasakul (seal peaaegu polnudki). Pean end kokku võtma ja veidi treenima neid mingeid säärelihaseid. Anti ka harjutusi, kättevõtmise asi. Eelmise aasta aeg: 00.43.44.

15.08 Viking Line Eesti Ööjooks (10 km). Ehk siis vana hea Rakvere. Lemmik jooks. Peale maijooksu olid eelmine aasta selle jooksuga suured plaanid. Unistus oli sihtida tunnist jooksu. Siis aga hakkas elu sekkuma ühte teist ja kolmandat pidi, olin läbi põlenud, trennis käia ei jaksanud ja kui selgus, et breketite pingutamine on vahetult enne jooksu, kadus ka motivatsioon treenida. See ebanormaalne valmistumine jätkus viimase hetkeni. Näiteks sõime õhtusöögiks Bamboo Gardenis illllge maotäie nuudleid magushapu kanaga 😀 Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja proovin joosta nii, et enesetunne oleks võimalikult hea. Muidugi võimalik, et seda kõike arvestades päris hea aeg tuligi just sellest sama päeva relax feelingust, siis samas arvestades seda, et ma ei olnud peale finishit laip või tühi sidrun, polnud see tunnike püüdmatu juba eelmine aasta. See aasta ma oleks m e g a häpi, kui aeg jääks alla 00.56.00, aga arvestades mingeid eesootavaid komandeeringuid-puhkusreise, siis ma ei ole kindel, kuidas see treenimine sujub. Ühtlasi ei taha endale jube vastikut kohustust teha. Tahaks rõõmuga joosta. Seega see 56 oleks pühendudes kindlasti tehtav, aga hetkel ma seaks ikkagi eesmärgiks alla tunni. Alla 59 minuti panen juba 5+ endale hindeks. Eelmise aasta aeg: 01.03.06.

29.08 Eesti Ööjooks – Ülemiste eri. Vot see siin ongi see kurivaim, mis hoiab mind endaga tülis. Ma ei suuda otsustada, kas 5 km või 10 km. Kindel on see, et osaleda tahan, sest see on samahästi kui mingi kodujooks. Ülemiste ikkagi teine kodu ju kui nii võib öelda 😀 Aga distantsid siis. Tegelikult tahaks 10, aga muretsen, et äkki Rakveres läheb midagi nihu ja siis kahe nädala pärast ei suuda väärikalt esineda. Ajalist eesmärki ei oska ka panna… Ei tea, kui kiire rada see on ka.. Minu jaoks need selle piirkonna tänavad pigem kitsad ja ma ei julge loota, et tegu oleks kiire rajaga… Kindel on see, et osaleda tahan 🙂

Nüüd siis need jooksud, mille hulgast võiks valida veel ideaalis kaks, aga kui ei tule ühtegi (või tuleb muude hulgast), pole ka hullu. Hetkel lihtsalt veidi pakuvad huvi:

20.06 ICEBUG Kõva Mehe Jooks (10 km)

25.07 My Fitness Madness Race Keila (4 km)

12.12 Tallinna Maraton (10 km)

27.12 Viking Window Paide-Türi Rahvajooks (? ei tea, kas poolik või täis)

No igatahes peaks otsustama ära midagi selle Ülemiste kohta. Need ajad on küll orientiirid, aga tõelised eesmärgid on siiski hea enesetundega lõpetada ja olla veidi parem, kui eelmine kord 🙂

Maijooks 2019

Breketid. Vaikselt hakkab looma :)

Järjekorde visiit möödas. Seekord siis oli vist kõige väiksem visiitide vahe senise “breketikarjääri” jooksul. Alla 4 nädala. Positiivne on see, et alumised hambad nüüd vist tõesti hakkasid alluma korraldustele. Alla mõlemale poole said pandud jälle neljased “ketid”. Juba seal toolis pikutades tundsin, et üsna selline pingul tunne on alumiste juures. Nagu see väljend “pingul” kirjeldabki kõige paremini. Praegu on ka pingul tunne. Teisel päeval oli üsna hell ja kiirgas kõrvadesse. Vastik, aga üleelatav, meenuvad siiski need korrad, kus öösel magada ei saanud, nutma ajas ja nutta ka ei saanud, sest NII VALUS oli.

Ülemine kaar pidavat juba täitsa kena olema 🙂 Ehk saavad nüüd alumised ka õiget pidi ritta kõik. Endiselt keskendume keskkoha paika saamisele ja kui sellega korras, siis vaja veel alumist rida kogu täiega ette poole tuua.

Kui aasta tagasi öeldi, et mu see ravi kestab eeldatavasti 18-24 kuud, tundus see lihtsalt niii kõhe ja ärevusttekitav – MEGA pikk aeg! Alguses tundus lihtsalt hulluksajav, et NII KAUA ei saa hammustada õuna, hamburgerit, peotäit pähkleid, hapukurki jne. Ja et appi, mu vanusekümnendist võivad kaks aastat lihtsalt minna breketirütmis. See aasta on läinud nii kiiresti, et lausa imelik on mõelda, et võib-olla juba varsti võetakse need mul hammastelt ära. Ma olen täitsa harjunud nendega juba.

Loomulikult ei jõua ma ära oodata, et näha, milline on mu p ä r i s (ilma tumedate breketiteta) naeratus sirgete hammastega 🙂 See on liigutus, mida olen peaaegu 20 aastat teadlikult vältinud (no natuke vähem, aga ümardame dramaatiliselt natuke), sest esimesed ülemised hambad jooksid risti üle üksteise, mu suulihased polnud harjunud ja see nägi välja lihtsalt üks kole kõver grimass. Põhimõtteliselt kohe kui ülemised esihambad liikusid oma õigetele kohtadele, hakkasin eksperimenteerima selle naeratuse värgiga.

Praeguseks olen vist täitsa harjunud 🙂 Fotodele ikka rohkem naeratan kinnise suuga, sest mingites valgustes need tumedad breketid jätavad veidi seda “tühja sahtli” vaibi, aga kui valgus on okei, siis polegi hullu 🙂 Ma nagu ütlen, et mu suukuju on muutunud ja oskab nüüd paremini naertada (kui nii öelda saab). Ülihea tõestus sellele on juba see vana hea “before” pilt mu iga breketipostituse võrdluses. Minuarust see oligi kõige laiem hammastenäitamine, milleks mu suu sel ajal võimeline oli. Ja no… see oli suht kole. Kindlasti pole ma praegu veel naertamise ekspert, aga kindlasti kõvasti enesekindlam selles osas 🙂 Ja tõesti ootan põnevusega oma “päris” naeratust 🙂

Nüüd tuleb jälle veidi pikem vahe, sest why not 😀 Okei, ma olen suht suure osa märtsist Eestist ära ja ortodont siis sättis seekordsed liigutused nii, et oleks enam-vähem paras aprilli alguses minna. Ehk saab selleks ajaks kekkoha ka juba peaaegu paika 🙂

Lisan harjumuspärased eelmine kord vs nüüd ja paigaldamise päev vs nüüd võrdlused ka. Ma muide algusest peale enda arvates teen alati täpselt sama grimassi sama nurga alt sama kaugelt, aga reaalsus on siis see, et alati erinev 😀 Ja just in case saying, et ei, see ei ole mu mugav naeratus 😀 See on lihtsalt “vaata mu breketeid ja hambaid” nägu.

Seda ma ütlen ka, et alati on awkward, kui ma selfitan oma hambaid ja avastan, et mõni inimene liigub auto ümber 😀 Ja see juhtub umbes 3 korral viiest.

Jubedad pildid mõlemad, aga suuümbruse lihased on naeratamisega tõesti arenenud ja suukuju täitsa teine. Viimane on natuke maniakilik “you can run, but you can’t hide”, aga ülla eesmärgi nimel.. 😀